http://www.aluksnetourism.info/

Vaatamisväärsused

Alūksne ordulinnuse varemed
Linnus ehitati Alūksne järve suurimale saarele 1342. aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. maismaaga ühendas linnust 120 meetri pikkune puusild. Linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi - Marienburg. See komtuurilinnus oli võimsaim orduvalduste idaosa linnustest. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Alūksne mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
Aegade jooksul on linnust ihaldanud mitmed vallutajad. Linnust on valitsenud küll venelased, küll rootslased, küll poolakad. Põhjasõja ajal - 1702. aastal - piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
Tänapäeval on linnusevaremed pukekoht ja huviväärsus turistidele.

Templimägi (Tempļa kalns) – varaseim asustatud koht Alūksne ümbruses, mille tipus on Kuulsuse tempel (Slavas templis) – graniitrotund (1807).
Templimägi asub Alūksne järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Alūksne parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks. 1937. aastal alustas linna Turismi- ja Heakorrastamisekomitee turismiobjektide rajamist Templimäele. Üks neist oli betoonist ja puust ehitatud sild, millele väljakuulutatud konkursi tulemusi vaagides valiti nimeks Saules tilts (Päikesesild). 1995. aastal sild restaureeriti.
Paljudest rahvajuttudest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks. Järve kaldanõlval - Päikesesilla all, on pingid ja lõkkekohad ning trepp mis viib Päikesesillale.

Kirikuõpetaja- lätikeelse Piibli tõlkija Ernst Glück’i istutatud tammed (1685. ja 1689.a.)
1685. aastal tõlkis Ernst Glück – sakslasest kirikuõpetaja, literaat ja pedagoog, läti keelde Uue testamendi, ning 1689. aastal – Vana testamendi. Tehtud töö tähistamiseks, istutas ta kirikumõisa parki- häärberi lähedale kaks tamme. See tähtis ajalooline sündmus kajastub Alūksne linna vapis- nimelt on vapil Piibel ja tõlkimise aasta.






Alūksne Uus loss (Jaunā pils)
Ehitatud Alexander von Vietinghoff’i tellimusel 1859. - 1863. aastatel inglise uusgooti stiilis. Ehitustöid juhatas preisi arhitekt Polinaus. Peafassaad, eendatud polügonaalse saali mahuga, on orienteeritud põhja poole, pargi terassile, mis on avara vaatega Alūksne järvele. Lossi taga oli jääkelder, aga ümartorni kasutati lossi aedniku tööriistade hoidmiseks. Viimane parun Arnold von Vietinghoff suundus 1918. aastal Saksamaale, võttes kaasa ka osa lossi sisustusest. Lätlaste vastu olid Vietinghoff’id karmid, ja ajalukku on Uus loss läinud halva mainega. Juba Burchard von Vietinghoff suhtus oma pärisorjadesse despootselt ja omavoliliselt. Ta hoolitses rohkem oma koduloomade kui pärisorjade eest, kes elasid suures vaesuses. Vietinghoff’e iseloomustab ütlus "Vaene kui Vietinghoff’i talunik". Ehitusmeistritele ja kunstnikele lubas ta head palka, aga pidi tihti töölisi vahetama, sest ei suutnud lubatut maksta. Lossi vasakus nurgas- torni all võib näha Vietinghoffide suguvõsa vappi. Esimese Läti Vabariigi ajal paiknes lossis 7. Sigulda jalaväepolk. Praegu asub lossis Alūksne muuseum, loodusmuuseum "Keskkonna labürint" ja Alūksne laste- ja noortekeskus.

Alūksne lossi park arhitektuuriliste väikevormidega
Pargi rajamist alustati 18.saj. teisel poolel, kui Alūksne mõisa omandas Otto Hermann von Vietinghoff – Shoel. Pargi rajamises on osalenud oma aja väljapaistvad arhitektid, kunstkäsitöö meistrid ja iluaednikud.
1802. - 1804. aastal, vastavalt uuele moele, kujundas lossi aednik Pēteris Buks pargi ümber inglise stiilis – maastik pidi nagu looduse enda poolt loodud välja nägema. Suuremad pargi heakorratööd toimusid Burhard von Vietinghoff’i ajal. 19. sajandi teisel poolel osutati pargile vähe tähelepanu, ja üsna pea meenutas park tublisti tihedaks kasvanud metsa. Paljud väikevormid, eriti skulptuurid, on kaduma läinud 20. sajandi alguses, mõned paviljonid on hävinenud juba esimese Läti Vabariigi ajal.
1998. aastal alustati pargi uuendamise töödega. Praegu, pargi korrastamise käigus, on välja lõigatud vanad puud, puhastatud tiigid, paigaldatud uued pingid ja restaureeritud arhitektuurilised väikevormid.

Graniitobeliski olevat Burchard von Vietinghoff lasknud ehitada 1799. aastal oma isa mälestuseks. Postamendile oli kinnitatud marmortahvel saksakeelse kirjaga: "Parimale isale, inimeste sõbrale, tänulikult pojalt 1799". Sellel mälestussambal olevat olnud Otto Herman von Vietinghoff’i ovaalne portreemedaljon müüri eenduvas osas. Allpool olevat olnud tahvel kirjaga "O. H. von Vietinghoff", aga graniitobelisk olevat tipnenud kuuliga. Obeliski kõrgus on 8,74 meetrit.
Säilinud on kõik obeliski graniidist osad, ka 2 graniitpinki, mis moodustavad ühtse kompositsiooni.










Aiolose tempel (Eola templis) – ehitatud 18. sajandi 90-tel aastatel ja on pühendatud Vana-Kreeka tuultejumalale- Aiolosele. Templi keskel graniitkivist postamendil, olevat olnud ka Aiolos`e kuju. Templi alus on ehitatud tahutud graniitkividest, millele on kinnitatud rauast sepistatud tugisambad mis toestavad templi katusekuplit. Varem olevat kuplit kaunistanud kuldne ring, mis kujutas päikese nägu (nüüd on see taastatud), sellepärast kutsutakse ehitist vahpeal ka Päikese templiks. Templil oli dekoratiivne ning meelelahutuslik eesmärk, nimelt kuplikonstruktsiooni keskel olevat rippunud 4 harfi, mis tuules helisesid. Hiljem olevat harfid maha võetud, sest tormi ajal olevat heli nii tugev olnud, et seganud lossielanike öörahu.





Aleksandri paviljon
Ehitatud 19. saj. alguses. Paviljon olevat ehitatud vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Võimalik et paviljon on ehitatud hiljem vaid selle sündmuse meenutuseks. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja toatüdruk pidanud pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui vajalikus kuumuses kohv lauale jõudis.








Mausoleum
Avatud 1832.aasta 18. jaanuaril kui Vietinghoff’ide suguvõsa kabel. Hoone on ehitatud alam-sileesi arhitekti Krause joonise järgi. Ehitise teevad huvitavaks iseloomulikud taanduva ampiirstiili jooned. Poolümar, monumentaalne, kuueastmeline graniittrepp tõuseb maapinna tasandilt soklipealseni- mausoleumi põrandani. Põranda alla müüritud keldri ruumides olid radiaalselt seinte ääres asuvad hauakambrid, nüüd on need kinni betoneeritud, sest olid varem rüüstatud.




Palmimaja
See on endine Alūksne mõisa kasvuhoone, kus vanasti kasvatati ka palme, sellest ka hoone nimetus. Kasvuhoone on ehitatud 18.saj. lõpus, ühendades baroki ja klassitsismi stiile. Algupäraselt oli palmimajal klaasist katus ja esisein pika akende reaga. Keskosa ruume kaunistab rikkalik klassitsismi stiilis dekoor. Alumise korruse saalil on rõdu.
20. sajandi alguses olevat mõisnik maha müünud palmimajas olevad kunstiteosed ja teinud kõrvaltiiba kutsari korteri. Klaaskatuse asemele pandi plekk-katus ja tehti täismüürist seinad. 1933. aastal majas hakati pressima õli, aga 1941. aastal loodi siia koonduslaager.
Hiljem oli palmimaja Alūksne autobussipargi kasutuses. Nüüd on Palmimaja eraomandis.

Alūksne evangeelne luterlik kirik
Kirik, mis ehitatud 1781. - 1788. aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel, on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses.
Kirikus on hoiul 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Tänu Vietinghoff’ide peenele maitsele võib kirikut ka praegu lugeda Alūksne linna ilusaimaks ja suurimaks ehitiseks, mis aja jooksul, vaatamata mitmetele täiustustele ja muutustele, ei ole kaotanud oma veetlevust ja kultuuriloolist väärtust.
1786.aastal paigaldati kirikutorni kukk, mille järgi võib ilma ennustada. Torni viiv trepp ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Võimalik, et trepp ehitati lai ja mugav, et parun saaks oma külalisi torni viia ja neile maalilist ümbrust näidata. 1999. toimusid kirikus uuringud ja remonditööd.
Altarimaal restaureeriti 2000. aasta aprillis. Kõrvalukse ülaosas on säilinud originaalsed klaasid, mis on äratuntavad rohelise tooni järgi.
2006. aastal restaureeriti ka August Martini ehitatud orel.
Kirik on kuulus selle poolest, et siin asuvad renessansimeistrite P. Veccio, P.Tibaldi, K. Činjāni ja G. Lanfranco maalid ja nende koopiad, ning ka E. Glück’i tõlgitud piibli eksemplar.

Alūksne õigeusu kirik
Kirik on ehitatud 1895. aastal- eklektitsistlikus stiilis. Kiriku torne pärgavad väiksed sibulkuplid. Hoone arhitektuuris on tunda stiliseerimist ja allumist ajastu nõuetele.
Jumalakoja interjöör on loodud vastavalt ortodoksi kiriku traditsioonidele. Altariosa kaunistavad kahes horisontaalses reas ikoonid, ning ka väiksed kõrvalaltarid 19. saj. lõpu ja 20.saj. alguse ikoonide ja pühakute kujudega.
Kirikus tegutseb Alūksne Püha Kolmainsuse õigeusu kogudus.










Alūksne Püha Bonifaatsiuse roomakatoliku kirik
Alūksne katoliiklaste pühakoda on õnnistatud 2001. aastal. Arhitekt A. Krusts on loobunud Läti kirikutele tavapärasest pikiplaanist ja torniruumist peafassaadil, mis võimaldab kirikul sulanduda ümbritsevate ehitiste hulka, meenutades elumaja, mida pärgab väike ristiga torn.






Alūksne järv on suuruselt üheteistkümnes järv Lätis. Järv asub 183,7 meetrit üle merepinna. Järve ei suubu ükski jõgi, aga välja voolab Alūksnīte nimeline jõeke. Järves on kolm pisemat saart – Cepurīte (Kübarsaar), Garā sala (Pikk saar) ja Tīklu saliņa (Võrgusaar), aga Pilssala saar (Linnuse saar) ja Kapsētas (Kalmistu) poolsaar on tähtsad linna kultuuri- ja ajaloo-objektid. Vana muistendi järgi olevat Cepurīte ja Garā sala saared oma nimed saanud peigmehe kübarast ja pruudi loorist, kui nõiduse tulemusena järv taevast alla kukkus ja nad oma pulmapäeval uputas.
Järv on armastatud kalapüügi- ja puhkamise koht nii talvel kui suvel.

Kitsarööpmeline raudtee "Mazbānītis"
Gulbene – Alūksne kitsarööpmeline raudtee on ainuke raudtee Lätis, mis on tunnustatud riikliku tähtsusega kultuurimälestiseks. Raudteel toimub regulaarne reisijatevedu kahe rajoonikeskuse vahel - Alūksne ja Gulbene linnade vahel, mis asuvad Kirde-Lätis vastavalt 204 ja 187 km kaugusel pealinnast Riiast.
Alūksne – Gulbene kitsarööpmeline raudtee on säilinud tükike endisest 19. - 20.saj. vahetusel ehitatud Stukmaņi (Pļaviņas) - Vecgulbene - Alūksne – Valga raudteeliinist..
Vedudeks kasutatakse 20.saj. 60. ja 80. aastate diiselvedureid ja vaguneid. Bānītis-ega armastavad sõita turistid, sest raudtee viib läbi ilusa maastiku ning kõrval on palju maastiku- ja ajaloolisi objekte.

Purskkaevud
Alūksne inimesed võivad olla uhked, sest nende linnas on viis purskkaevu, üks nendest töötab Alūksne järvel, kaks lossi tiikides, kus neid on täiendatud muutuva värvilise valgusega ja soojadel suveõhtutel rõõmustavad linlasi ja linna külalisi, üks on Alūksne järve ääres ja üks pargis Uue lossi juures.
Juba parun Vietinghoff’ide ajal oli lossi pargis kaks purskkaevu ümar ja ovaalne, nende aluseid võib linna pargis näha ka tänapäeval.
1974. aastal avati mõisapargi tiikides kaks arhitekt Ruta Svile projekteeritud purskkaevu. Nende tehniline teostaja oli Alberts Grīvnieks.
2002. aastal purskkaevud uuendati, aga nüüd juba valgusefektidega ja nende tehniline autor on eelmainitu poeg Alvits Grīvnieks.

Järveäärne loss (Ezermalas pils)
Parun Otto von Vietinghoff - Shoel’i ajal rajati järve lõunapoolsele kaldale uus mõisahoonete kompleks.
Mõisa häärber on üks väheseid Alūksne hooneid, mis ehitatud puhtas klassitsismi stiilis.
Esimese Läti vabariigi ajal ehitas Valka maakonna valitsus hoone ümber haiglaks. 1964. aastal paigutati siia haigla tuberkuloosiosakond.
Järveäärne loss on üks ümberehitustes kõige vähem kannatanud mõisahoonetest.

Jaunalūksne loss (Helena loss)
Lossi ehitas Alūksne mõisa omanik parun Vietinghoff 19.saj. 80. - 90.-ndatel oma miniale Helenale suvemõisaks.
Esimesi Läti vabariigi ajal omandas lossi Alūksne õigeusu kogudus, ostes selle parun Arnold von Vietinghoff’ilt.















Kantsli mägi (Kanceles kalniņš)
Kantsli mägi –puudesse kasvanud küngas, kus asus esimene Alūksne puukirik, mis põles maha Põhjasõja aastatel. Kantsli kohale rajati hiljem graniidist monument, sellest tuleb ka Kantslimäe nimetus. Kiriku all olevat olnud hauakambrid, kuhu maeti kirikuõpetajad ja mõisnikud, aga lihtrahvas maeti ümber kiriku. Säilinud on kiriku all olevate hauakambrite müürifragmendid. Rahvajutud pajatavad, et maa-alune käik olevat kirikut ühendanud järve ääres oleva lossiga.
Säilinud joonistustest võib järeldada et kirik oli puhasnurkne ristpalkehitis väikeste akendega ja madalate ustega. Huvitav oli katuse konstruktsioon, mis lõikas ära kiriku altariosa, luues eraldi ehituskeha. See oli oma aja tähtis objekt, ja on märgitud 1702. aastal Arvid Mölleri Pärnus välja antud kaardile nimega „Marienborg".

Glück’i kooli koht
Kantslimäe vastas oli 1683. aastal Ernst Glück’i poolt asutatud kool Vidzeme talurahva lastele. Kool hävis Põhjasõja ajal. 1983. aastal paigaldati siia mälestuskivi.

Kirikumõis (Mācītāja muiža)
Endise kirikumõisa hooned on ehitatud Põhjasõjas põlenud hoonete vundamentidele. Läbi aegade on kirikumõis olnud pikk, ühekorruseline puithoone.
Koht on ajalooliselt tähtis, sest siin elas 1683. - 1702. aastatel lätikeelse Piibli tõlkija Ernst Glück.
1892.aasta plaanil saab näha kirikumõisa hoonete paigutust - moonakamaja, hobuste talli, lauta, aita, rehte, tõllakuuri. Siin oli ka leerimaja.
Pragu on kirikumõisa majas koguduse kantselei, õpetaja töökabinet- ja korter. 1991. aasta oktoobris pühitseti sisse pühapäevakooli ruumid, aga 1994. aasta märtsis sisustati Glück’i saal.
Veel praegugi kasvavad kirikumõisa pargis Glück'i istutatud tammed.

Alūksne Seitsmesaja Aasta park

Oodates Alūksne 700-dat juubelit rajati Seitsmesaja Aasta park, kuhu püstitati graniidist ja metallist päikesekell, kaevati tiik ning püstitati ka hiiglaslik Seitsmesaja Aasta kivi.

Alūksne kalmistu
Kalmistu asub poolsaarel Templimäe kõrval. Algust võib lugeda Põhjasõja aega. Kalmistul on mitu huvipakkuvat hauasammast- vanimad on dateeritud 13. sajandisse. Alūksne linnakalmistu on üks suurimatest ja vanimatest Läti kalmistutest. Siit avaneb suurepärane vaade Alūksne järvele.
Kuulus on ka Alūksne kalmistu päev, mis toimub augusti esimesel pühapäeval. Siis võrdub küllasõitnute arv linnaelanike arvuga. Isegi Jaanipäevajärgset aega, mõõdetakse siin kandis „enne- ja pärast kalmistupäeva.”

Alūksne Garnisoni kalmistu
Sissepühitsetud 11. novembril 1932. Alūksne Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased ja 1941. aastal Ziemeri lahingus langenud.

Vennaskalmistu
Vennaskalmistule on maetud 1919. aastal Alūksne ümbruses langenud läti punased kütid ja nõukogude armee sõdurid, kes andsid oma elu Alūksne vallutamise eest. II maailmasõja järel maeti siia ümber Siseņi mändides natside poolt tapetud inimesed ning 1944. aastal langenud nõukogude armee sõdurid.
Viimased muudatused:
09-03-2015 15:39

https://gazon.net.ua

www.medicaments-24.com

источник